Võru Gümnaasiumi XI lennu lõpetajaid said kätte lõputunnistused
19. juunil 2026 toimus Võru Gümnaasiumi kooli siseõuel pidulik lõpuaktus, kus 73 Võru Gümnaasiumi XI lennu lõpetajat said kätte oma lõputunnistused.
Võru Gümnaasiumi lõpetas kuldmedaliga Anne Lee Tiks ning Ragne Raamat. Hõbemedaliga lõpetasid Matthias Mõttus ja Markus Mark. Panuse eest koolielu edendamise eest said Henri Ausin ja Elisabeth Kiitsak. Lõpetajaid tunnustati ka kiituskirjadega üksikute ainete eest.
Lõpuaktusel pidasid kõne Võru Gümnaasiumi direktor Karl Kirt, Võru linnapea Urmas Tali, lapsevanemate nimel Merit Kund, õpilaste nimel Anne Lee Tiks ning mentorite nimel Maivi Liiskmann, Argo Käpa ja Karl Kirt.
Otseülekandes oli võimalik alguses näha ka rahvatantsurühma Hopser lõpuvideot.
Soovime meie lõpetajate kõrget lendu ning uute sihtide saavutamist! Palju õnne kõigile ja ilusat suve!
Fotod: Lii Polkovnikov / Pilduunelm. Galeriisse saabuvad fotod lähiajal.
Lõpuaktus on järelevaadatav siit:
—
Võru Gümnaasiumi direktori lõpukõne
Austatud linnapea, lugupeetud vanemad, kallid kolleegid! Väga austatud 11. lend – tänase aktuse peakangelased!
Sõna muutus on see, mis kuidagi saadab teid, head lõpetajad. Kui asusite Võru Gümnaasiumisse õppima, oli see siis minu hinnangul hoopis teistsugune kool. Tõsi, maja oli sama ilus, klassiruumidki samad, aga õppesisu hoopis teistsugune.
Teile üheltpoolt anti kohustusi juurde. Tekkis mentorprogramm, tuli käia töövarjutamas, kirjutada loenguanalüüse ning senisest enam ennast analüüsida. Teisalt tuli teile ka valikuvõimalusi juurde ja te pidite senisest enam ise oma õpiteekonda kujundama. Lisaks valikainetele tuli teha valik moodulite osas, tuli läbi mõelda kelle juurde töövarjutama minna, maha raputada mugavustsoon ning rääkida mõnikord ka võhivõõraste ja seni tundmatute inimestega. Koolis peetavad loengud polnudki enam samamoodi, vaid tuli rohkem analüüsida ja kuuldust hiljem kokkuvõtteid teha.
Enam ei tervitanud teid esimestel infotundidel klassijuhatajad, vaid uues rollis mentorid. Teie lennu mentorid rajasid teed, millel veel koolis keegi kõndinud polnud. Polnud veel ühtegi valmis materjali, läbitöötatud mentortundi, oli vaid tahe ja soov pakkuda teile võimalikku parimat.
Ka see pole veel kõik. Teie olite esimesed, kes said läbida täiesti uue Võru kursuse, et õppida paremini tundma oma juuri, saite osaks ka muutuse läbinud riigikaitseõpetusest.
Lisaks kõigele sellele vahetusid teekonnal ka eestvedajad, isegi üks mentor. Teil tuli kiiresti kohaneda, mõnikord oli see kohanemine sujuvam, mõnikord teie poolt ka kriitikanoolte saatel. Õppisite teie, õppis kool. Ja kool õppis väga palju. Kahtles palju. Vaidles ja arutles palju. Ja teeb seda siiamaani.
11. lend kirjutab seega Võru Gümnaasiumi ajalookaante vahele ühe olulise peatüki. Teie tulekuga, algas justkui uus periood. Teie lend aitas mõista, kas, mida ja kuidas võiks ühele noorele inimesele vaja minna tänapäeva väljakutsete rohkes maailmas. Anda killukene rohkem kaasa oskuste arendamisel, nügida senisest rohkem avastama. Seeläbi on kool ise saanud palju õppida, loonud uusi sidemeid, teinud läbi muutuseid ja teeb seda ka edaspidi.
Kas see muutust tuli kergelt? Ei. Kas kool tegi kõik ilmtingimata õigesti? Kahtlemata mitte. Kas see muutus oli seda vaeva ja pingutust väärt…
Ma jätan siia selle igaühele ise mõelda, sest tegelikult olete te ise meile selle tagasiside ühel või teisel moel andnud ja iga lõpetaja on pidanud sellele mõtlema, mis see kokkuvõtvalt andis või ei andnud. Mõnel juhul on tähendanud see näiteks uut mõtet oma tulevase eriala osas, mõnel juhul hoopis kinnitus oma varasematele valikutele. Mõnel juhul on see uute kontaktide ja mõttevahetuste saamine, mõnel juhul on see lihtsalt taipamised enese kohta. Mõnel juhul tunnistamine, et mul polnudki seda vaja. Aga seegi tugeva eneseanalüüsi tulemus.
Gümnaasium ei ole lihtne õppeasutus. Võru Gümnaasium veel eriti. Me ei ole tahtnud olla kool, kust saab lihtsalt läbi jalutada. Tänase lõputunnistuse saamise taga on teie tohutu tehtud töö, perede ja sõprade tugi, õpetajate järjekindlus, mentorite utsitamine. Selle taga on olnud mõnikord andestamised, uute võimaluste andmine, ausalt öeldes tihti ka palju surkimist. Olen öelnud ja ütlen seda ka edasi – lõpetamiseks on vaja ümber tugevat küla, aga kõik on lõpuks iseendas kinni.
Ma loodan väga, et te oskate täna enda üle rõõmu tunda. Mitte võrreldes ennast kellegi teisega. Mitte mõeldes, et kellel oli kõrgem tulemus, ilusam keskmine hinne või rohkem kiituskirju. Need on kõik väärtuslikud asjad, aga kõige olulisem on see, et see tunnistus on teie oma. Teie töö. Teie pingutus. Teie lugu. Tundke selle üle uhkust!
Mina olen teie üle uhke. Te olete niivõrd ägedad inimesed, kõik oma tugevuste ja eripäradega. Uhke võib olla teie saavutuste üle, teie arengu üle.
Hea lõpetaja!
Me elame maailmas, kus teadmiste hulk ja selle kättesaadavus on parem, kui kunagi varem. Elame ajastul, kus tehislikku ja päris asja on varsti pea võimatu eristada. Võiks ju öelda, et elu pole kunagi varem olnud nii lihtne ja kiire. Aga selle keskel ärge kaotage harjumust olla teie ise. Oma peaga mõelda, oma peaga tegutseda.
Teate, käige ikka paadiga kalal nagu tegite lennulaagris, näidelge, laulge ja tantsige nagu tegite siin koolis, tehke oma ettevõtteid või süvenge uurimistöödesse, tehke nalja ja visake huumorit. Täpsed nii ägedad nagu te olete olnud!
Ei, alati pole teiega lihtne olnud, aga ega peagi olema! Kui meie oleme nõudnud teilt pingutamist ja piiride nihutamist, siis ega te olete vastanud meile samaga. Mentorid on pidanud oma mugavustsoonist välja tulema, õpetajad muutma palju oma õppeprogrammides, aga koolis õpivad kõik kogu aeg. Seda sunnib meid lihtsalt ka elu meie ümber – muutuste rohke nagu ikka.
Täna on siin kooli siseõues palju neid, kes on teie pärast pingutanud, muretsenud, rõõmustanud, vahel pahandanud, vahel teid tagant lükanud ja kindlasti teie üle uhkust tundnud. Vanemad, vanavanemad, õed-vennad, õpetajad, mentorid, sõbrad. Mõnikord me arvame, et tähtsad asjad on need suured saavutused, aga aastate pärast jäävad väga tihti meelde hoopis hetked: üks hea vestlus, üks õigel ajal öeldud lause, üks inimene, kes päriselt kuulas.
Leidke oma elus nüüd ja tulevikus aega sellisteks hetkedeks. See on see, mis päriselt loeb.
Hea lõpetaja!
AItäh, et olid, õppisid, pingutasid ja andsid tagasi ka palju Võru Gümnaasiumile!
Aitäh teie peredele ja lähedastele toe ja usalduse eest, et saime teid hoida ja õpetada! Aitäh kõikidele õpetajatele suure töö eest, kannatlikkuse eest ja suure südame eest!
Silver Sepp on oma laulus öelnud, et “Mu rõõm on lõputu.” Ka minul hetkel, aga valus tõde on see, et “siit me peame lahkuma.” Minge siis! Olge lennukad! Olge head inimesed!
Elagu Võru Gümnaasiumi 11. lend!
