Võru Gümnaasium tähistas Eesti Vabariik 108 piduliku aktuse ja näitemänguga
Võru Gümnaasiumis tähistati täna, 20. veebruaril, piduliku aktusega Eesti Vabariik 108 aastapäeva. Aktusel esines Võru Gümnaasiumi segakoor õpetaja Silja Otsari juhendamisel, kõne pidas koolidirektor Karl Kirt ning G2 mooduli “Mõtte lugu” õpilased tõid õpetaja Tarmo Tagametsa juhendamisel lavale omaloomingu “Lühikroonika. Eestlane peol.”
Aktusel andis koolidirektor üle Võru Gümnaasiumi põhiväärtuste kandja tiitli. Põhiväärtuse kandja tiitli sai sellel aastal G3C õpilane Agnes Laugamets. Võru Gümnaasium annab üle vabariigi aastapäeva aktusel kooli põhiväärtuste kandja tiitli õpilasele, kellel on väärtustena olulisel kohal ka kooli jaoks olulised väärtused. Need on ettevõtlikkus, pingutust, areng ja isamaalisus. Põhiväärtuste kandja tiitli saanud Agnes on noor, kes on osavõtlik, isamaaline ja hooliv. Tal on lihtsalt väga hea süda. Ta on hea mõttekaaslane, kes ei jäta oma asjakohast arvamust välja ütlemata, aga on valmis võtma ka vastutust, kui seda on tarvis. Oma positiivse ellusuhtumise ja särasilmsusega motiveerib ta kaasõpilasi. Ta esindab kooli erinevates võistlustes ja tema õpilasfirma paistis eelmisel aastal silma. Ta on noor, kes kannab Võru Gümnaasiumi väärtusi ja on eeskujuks teistele.
Eesti Vabariigi 108. aastapäeva eel peetud kõnes tõi Võru Gümnaasiumi direktor Karl Kirt esile viimaste kümnendite tohutu tehnoloogilise arengu ning selle mõju haridusele ja ühiskonnale. Ta kirjeldas isikliku kogemuse kaudu, kuidas personaalarvutid, mobiiltelefonid, internet, sotsiaalmeedia ja tehisintellekt on muutnud õppimist, suhtlemist ja igapäevaelu.
Fotod: Henri Ausin
—
Võru Gümnaasiumi direktori Karl Kirti kõne
Austatud koolipere! Tervitan teid Eesti Vabariigi 108 aastapäeva eel!
Eelmisel nädalal ilmus inimarengu aruanne, mis keskendus haridusvaldkonnale. See on üks äraütlemata põnev lugemine, sest ühelt poolt annab selge kinnituse teadmistest, mille kohta me teadsime niigi, aga teisalt paneb see mõtlema meie tuleviku ja kindluse peale. Paljud iseenesest mõistetavad asjad tuleb lähitulevikus ümber mõtestada, sest muutused meie ümber on juba ära toimunud, järgmised juba toimuvad ning ülejärgmised muutused juhtuvad juba homme.
Selle muutuse ilmestamiseks jadana panen ma alati iseenda perspektiivi. Minu küllaltki noor vanus aitab siin kaasa selle lahti harutamiseks. Kui ma 2000. aastal kooliteed alustasin, jõudsid minu sõprade kodudesse esimesed personaalarvutid ning kuigi veel interneti püsiühendust paljudel ei olnud, sai siiski juba sissehelistamise viisil maailmaga ühenduda. Tõsi, siis ei saanud samal ajal ema telefoniga teisest toast helistada sõbrannale. Kui tekkis püsiühendus, sai jätta ööseks ja järgmiseks päevaks arvuti tööle, et näiteks 600 või 800 megabaidist mängu alla laadida.
Mõned aastad hiljem tekkis täielik revolutsioon, sest taskutesse jõudsid mobiiltelefonid, kus oli värviline ekraan, tekkisid polüfoonilised helid telefonidesse, kõvemates mudelites sai isegi kõrvaklappidega MP3 palasid kuulata. CD plaatide ja kassettide asemele tekkisidki väikesed MP3 mängijad, millega näiteks klassiekskursioonil bussis sõites oli võimalik koos sõbraga ühiseid palasid kuulata. Kodudesse tekkis midagi imelist – Digi TV. Täiesti uue kvaliteediga ja rohkete kanalite võimalustega lahendus, mis avas uusi perspektiive.
Gümnaasiumi hakul läks asi ikka juba päris heaks. Sülearvutid hakkasid laiemalt levima, see aitas palju kaasa mobiilsusele. Arenes WiFi võrk, telefonidesse hakkas vaikselt mobiilne internet tekkima, kuid see oli veel ikkagi ulmeliselt kallis. Nuputelefonide lõpp hakkas lähenema ning kunagi telekast nähtud puutetundlikud ekraanid, mis mingil hetkel tundusid täiesti mõeldamatud, hakkasid saama normaalsuseks. Google Translate tuli mängu. See muutis vene keele kodutööde tegemise hoopis teisele tasemele. Tõsi, kui ema luges Google Translatega tehtud kodutööd, tuli sellel toonil verbaalne nahutus ja algeline oli see ka muidugi vene keele õpetaja silmis. Aga areng siiski.
Ülikooli ajal oli tehnika kiire areng, uued vapustavalt võimsad nutitelefonid ja arvutid, normaalsuseks sai mobiilne internet. Enam ei olnud küsimust, kas ma võin interneti sisse panna telefoni või kas ma maksan selle eest hingehinda. Ei, see muutus normaalsuseks, kui just netimaht vastu pidas. Tekkisid Canva – oo, milline imeline tööriist. Ka kõige võhiklikum kujundaja sai üleöö õppida mõned oskused juurde ja algtasemel teha täitsa kenasid plakateid. Failijagamise programmid nagu Google Drive, OneDrive ja DropBox tegid andmete vahetuse eriti kiireks. Some laialdane levik juba 2004. aastast alates oli jõudnud igapäev normaalsusesse, kus suhtlus toimuski paljuski virtuaalselt. Helistamine tundus juba pisut õudne.
Ja täielik mängumuutja. Chat GPT. See võimaldab täielikku muutust andmekorjes, infovahetuses ja meelelahutuses. Aitas kaasa teadmiste juurde hankimisel, vaidluste lahendamisel, aga tõstis ka parajas annuses kahtluseussi, kas kõik mis ette laotakse, on ikka päris. Aga mängumuutja igal juhul. Ja no muidugi kodused robotid, mis niidavad muru, koristavad tube ja nõusid ning külmkapid, mis ütlevad, kui vorst kapis hakkab halvaks minema.
See kõik on juhtunud minu elu ajal. Elu pole kunagi nii lihtne olnud, kui praegu. Meil on võimalus üksteisega palju rohkem suhelda, kui kunagi varem, aga paradoksaalsel kombel peame koolis ja ühiskonnas tervikuna senisest palju rohkem tähelepanu juhtima sellele, et meie suhtlusoskused, üksteisega läbisaamine ning sotsiaalsed oskused vähenevad ja seda eriti noortel.
See on huvitav, kuidas muutused ja tehnoloogia areng võimaldaksid meil senisest enam omavahel suhelda, senisest enam aega pühenduda tegevustele, mis arendaksid meid inimestena, meil on taskus kogu maailma teadmised, aga seisame silmitsi sellega, et meie inimlikud oskused siiski vähenevad. Muutus on olnud tohutu, meie kohanemine, vahest ehk liigne kohanemine, on jätnud oma jälje. Paljud muutused, mis viimasel kolmel kümnendil juhtunud on, nende päris täit mõju ei oska me veel isegi mitte hinnata.
Õnneks on meil siiski põhjust olla õnnelikud ja uhked meie saavutuste üle. Nii Eestina tervikuna kui ka meie kogukonnas ja koolis. Imestan iga päev paljude noorte andekuse üle. Olen uhke arukate küsimuste ja ettepanekute eest ning olen enam kui veendunud, et Võru Gümnaasium täidab oma põhilist rolli: anda panus Eesti positiivsesse tulevikulukku.
Minu üleskutse, mida olen ka varasemalt siit puldist öelnud. See kõlab vahest ehk ebaeestlastlikult, aga suhelgem rohkem. Rääkigem omavahel rohkem. Hommikuti „Tere hommikust, Helen ja õpetaja!“ Küsi klassikaaslaselt, kuidas läheb. Kiru mõnikord, arutle ühiskondlike teemade üle, imesta ja avasta, mõnikord lase käiku oma emotsioonid. Julge ka rasketel teemadel rääkida ning võta vastutus enda eest. Võta ka valge tahvel kasutusele, et oma seisukohta paremini põhjendada. Nii need oskused arenevad, nii see silmaring laiemaks läheb. Suhted ja ainult suhted on kõige alus.
Hea koolipere!
Ma soovin Eesti Vabariigi aastapäeva puhul teile teotahet, inimlikkust ja vastutust! Nautigem tänapäeva kiireid muutusi, proovime sellega kohaneda ja seda maksimaalselt ära kasutada, aga ärme unustada sel juures suhteid ja inimeseks olemist.
Aitäh ja elagu Eesti!
