Algas 2025/2026 õppeaasta

Täna, 1. septembril, avati piduliku aktusega Võru Gümnaasiumi 2025/2026 õppeaasta. Avaaktusel sai sõna koolidirektor Karl Kirt, õpilasesinduse mõisnik Simo Sulg ja Võru linnapea Kalvi Kõva.

 

Aktusel allkirjastati koolirahu lepe. Koolirahu allkirjastasid kooli juhtkonna poolt direktor, õpilaste esindajana Simo Sulg ning õpetajate poolt Eva Liisa Andrejev.

 

Aktusel esinesid lauludega Elo Sarik, Oliver Keel ja Katrin Tobreluts. Tantsurõõmu pakkusid neidude rahvatantsurühm ja rahvatantsurühm Hopser. Aktusel kõlas traditsiooniliselt ka õppeaasta esimene koolikell, mida helistasid G1 õpilased.

 

Aktuse moderaatoriks oli Uku Udras ning pilte tegi Henri Ausin.

 

Soovime kõigile edukat uut kooliaastat!


Direktor Karl Kirti kõne

 

Lugupeetud linnapea, austatud koolipere ja külalised!

 

Algamas on õppeaasta, mida saame hellitavalt nimetada TI-Hüppe või siis tehisintellekti hüppe aastaks. Eks ta õigemini olen ära hüpanud juba, lihtsalt kogu haridussüsteem peab nüüd kiiresti talle järgi hüppama. Seda selleks, et mõista meile usaldatud tööriista võimalusi, võimekust, aga ka ohtusid.

 

Suurima ohumärgina näen tehisaru vaatest just mõttelodevuse ja loovuse pärssimist. Ma julgen väita, et kogu tehisaru kasutamine vajab väga tugevat, analüüsioskusega pärisaru. Nii saavad mõlemad arud üksteisele olla päris head partnerid. Kui aga pimesi usaldada tehisaru ja pärisaruga mitte tööd teha, kaob valvsus ning tekibki mõttelodevus.

 

Meie ees seisab lähiaastatel ilmselt mitmeid muudatusi seoses järjest areneva partneriga ja tema võimalustega. Kui palju see muudab õppimist ning meie ühiskonda laiemalt, ei oska me veel päris täpselt hinnata. Üks on kindel – reaalsuse ja tehisliku vaheline piir muutub järjest ahtamaks.

 

Seda enam usun ma, et koolide roll saab olema hoida seda, mis on inimeseks olemisel äärmiselt oluline. Pidev eneseareng, kultuuriloome, koostöö ja empaatia, moraalitunne ja eneseteadvus, võime õppida ja kujutleda ja keel.

 

Peame ära hoidma võltskooli, kus saadame üksteisele tehisaruga tehtuid töid. Näiteks, õpetaja valmistab ette keemia kontrolltöö tehisaruga. Õpilane vastab küsimustele tehisaruga. Õpetaja kontrollib saadud tulemusi tehisaruga ja laseb selle ära hinnata. Ja nii võib tekkida ring, mida saabki nimetada võltskooliks, kus inimese enda panus on promptide või siis käskluste andmine.

 

Selleks, et oleks omavahelist suhtlust ja tegelikku arengut, peavad koolid, sealhulgas ka Võru Gümnaasium, piire nihutama, proovima pisut teistsuguseid lahendusi, et toetada õppijaid igal võimalikul moel, andes õppuritele platvormi eneseväljenduseks ja piiride nihutamiseks. Meil siin on selleks näiteks kolmandat aastat töötav mentorsüsteem, valikained, olümpiaadid ja võistlused, moodulid ja laagrid, huviringid ja kooliüritused. Need pole ilmaasjata, need on teadlikud tegevused, et hoida inimeseks olemise alustalasid. Aeg on selline, et meil on vaja selliste tegevuste jaoks rohkem ressursse kulutada. Seda nii rahas kui ajas.

 

Ajaga on üldse üks kummaline lugu. Sel suvel pidin mitmeid kordi sellele mõtlema ja saama aru, mis on ühes või teises hetkes oluline. Puht füüsikaliselt võttes ei tohiks ajal ju mingisugust erinevust olla. Seda on kindel hulk meile antud, ei hetkegi rohkem ega vähem.

 

Metatasandil see päris nii muidugi ei ole. Aega on meil siiski erinevalt, sest see on meie suhtumise ja tunnetuse küsimus, aga ka teatud hetkedes erinevate vajaduste rahuldamisel erinev ressurss. Kuidagi on tänapäeva ühiskonnas nii, et vaatamata sellele, et meil võiks justkui elu olla palju lihtsam, sest igapäeva toimingud on muutunud , meil on palju mugavusteenuseid ja tooteid, mis hoiavad justkui meie aega kokku. Paraku see ei ole ikkagi nii. Vabanenud aja oleme asendanud uute kohustusega või uute sõltuvustega. Tormame senisest veel rohkem, sest võimalusi ju on, andmata endale mõnikord selle eest armu. See koormab meie vaimu, kindlasti ka keha.

 

Kuigi me ju koolis ja kodudes räägime, et tuleb aega planeerida ja eesmärke seada, siis paraku teeb elu oma plaane. Ja kui elu teeb oma plaane, siis tulebki kõik ümber mängida. Tihti just sellel hetkel saad aru, mis on oluline ja kuhu tuleb oma aega ja ressurssi suunata.

Ja siin ongi see iva. Siis mõistad, mis on ajas oluline. Hoidke oma lähedasi. Leidke aega oma sõprade jaoks ses kiires maailmas. Leidke aega huvitavateks vestlusteks, alati ei pea tormama. Tundke huvi, kuidas läheb, rääkige ja jagage enda kohta.

 

Need ongi ju need pärisasjad, päris hetked, mida ei saa ega tohigi asendada tehisaru. Need üksteisele aja andmised. Alustada võib ju kasvõi täna, sest kunagi ei tea, kuna me jääme liiga hiljaks.

 

Viimaks. On valimiste aasta ja minu hinnangul on need just kõige tähtsamad valimised, kus saame väga otseselt mõjutada oma kodukoha käekäiku. Praegu on õige aeg küsida kohaliku elu eestvedajatelt ausalt, kuidas edasi, mida plaanite, aga ka oma mõtteid neile kaasa anda.

 

Mõnikord tekib mul ühiskonnas tunne, et hirm kaasa rääkida või ennast rumalana näidata, takistab ühiskondlikus debatis osalemist. Võtame kas või haridusvaldkonna, kus ma usun, on meil kõigil ühe või teise teema osas ideid, mõtteid ja arusaamasid. Aruteludes ja vaidlustes selgubki tõde ja see peaks demokraatia alustala olema. Aga kui debatti varjutab hirm või kellegi pahatahtlik surve, on see väga suur pahandus ja oht meie demokraatiale.

 

Praegu on õige hetk küsida, mida saaksime teha Võrumaal ja Kagu-Eestis sellist, et meie noortel oleks soov just siin õppida, tulevikus oma peret ja töökohti siin luua. Mida peaksime tegema teistmoodi või mida hoidma, et Tartu ja Tallinna tuled ei oleks nii ahvatlevad.

 

Vähim mis me kõik teha saame, on anda oma hääl kohalikele eestvedajatele kaasa. Neile, kelle ideed tunduvad teostatavad ja sobivad. Kasutamata ei tohiks seda ressurssi jätta, sest siis otsustab keegi teine. Ja see keegi teine ei pruugi meile päeva lõpuks teps mitte meeldida.

 

Aga olgem ideede esitamisel ja küsimuste küsimisele aktiivsed. Nii saab 19. oktoobril teha kõige parema valiku.

 

Head noored, kolleegid ja külalised!

 

Teile lõppu üks luuletus, mille autoriks on 104 eluaastani elanud Hilda Mikk, kellel oli alati oma lähedaste jaoks aega.

 

Aeg

 

Aeg, kiirus-

ajal alati on rutt.

Ei kesta igavesti

naer ega nutt.

Aeg parandab haavad,

aeg unustust toob,

aeg uusi kujutlusi loob.

Pea kalliks aega,

milles elad.

 

Hoidkem üksteist ja tulgu meil kõigil väga teguderohke, mõnus uus õppeaasta!

 

Elagu meie! Elagu Võru Gümnaasium!