Kooliaasta lõpuaktus toimus Kandles
Kooli direktor Karl Kirt andis üle koolipere sisesed suured tunnustused. Hea kolleegi tiitli pälvis alati toetav, abivalmis ja tõhus haridustehnoloog ning tunniplaani koostaja Krista Kõlli-Raud. Aasta tegu auhinna sai Tarmo Tagametsa lavastatud ja Silja Otsari muusikaliselt kujundatud improvisatsiooniline näitemäng “Lühikroonika. Eestlane peol”, mis tõi kooliteatrite festivalilt esikoha ja ERM-i vabariiklikult näitemängupäevalt eripreemia.
Aktusel leidis aset ka traditsiooniline ja põnev hetk – mõisniku vahetus. Senine MÕISniku ameti kandja Simo Sulg andis Annaliisa Ojale üle uue valitsemisaja. Aitäh, Simo, ja lennukaid ideid uuele juhile!
Aeg on liigestest lahti…
See lause on juba ilmatuma vana, sest kirjutatud on see juba Shakespeare Hamletis. Samas on see väga aktuaalne ja mõistetav ka tänasel päeval. Sellise tundega lõpetan ma ka seda õppeaastat.
Kui ma vaatan meie noorte saavutusi ja tegemisi, olen uhke ja õnnelik. Meil on palju noori, kes annavad endast maksimumi, et siit koolist võtta palju endaga kaasa. Täna võivad suur osa noortest tõmmata sellele õppeaastale joone alla, võtta välja teenitud puhkuse ning tänutundega iseendale öelda – tehtud ja sain hakkama!
Võru Gümnaasium pole kindlasti kergemate killast kool, sest tahame anda igale õppijale kaasa väärtusliku pagasi, millega elus suuri sihte saavutada. Eduka ja hea elu tulevikus ei garanteeri üldjuhul keskpärasus või alla lati minek.
Meie kool seisab kolmel sambal, milleks on õpitahe, vastutus ja inimlikkus. Need kolm kombinatsiooni peavad andma keskkonna, milles säilib nii akadeemiline edasipüüdlikkus, aga ka inimlikud väärtused. Kui kusagil hakkab viltu kerima, tuleb teisalt teist otsa pisut nihutada.
Samas ei saa nihutajaks olla ainult üks osapool. Ütlesin tunnustusüritusel, et ühe õpilase eduka lõpuni ning heade tulemuseni viibki terve küla. Ei piisa ainult ilusast koolimajast, ega ka ainult õpetajatest. Vaja on ka tugevat kodu toetust, head füüsilist ja vaimset keskkonda, aga ennekõike õppija enda soovi ja tahet.
Tasakaalukiiku lõpmatuseni paraku loodi viia ei saa. Pole lihtsalt võimalik. Eriti siis, kui teisel poolel selleks huvi ei ole või vahest ehk isegi toimub vastutöötamine. Abistada saab ikkagi suuresti inimest, kes ise on selleks valmis ja soovib oma tahtega seda ka üles näidata. Eksime me kõik. Kukume aeg-ajalt me kõik. Aga püsti peame ennast siiski ajama ise, mis sellest, kui meil on abikäsi ümberringi palju.
Kool, eriti gümnaasium, ei ole mingisugune lõbustusasutus, kus aega veeta. Me ei paku ka koolis haridusteenust. Siit ei ole võimalik tellida endale hindeid ega teadmisi. Samas on see täiskohaga töökoht, mis peab olema esikohal, kusjuures ka selle töökoha puhul on oluline seada eesmärke ja panna paika fookused. Ka väikesed eesmärgid on olulised. Tulebki küsida – mida ma siit tahan saavutada? Ja nii karm kui see ka ei ole, siis suuresti on selle töökoha edukus mitte ema, isa ega õpetaja käes, vaid vastutus – see on õppija oma.
Miks ma tunnen, et aeg on liigestest lahti?
Kuulasin eile ühte intervjuud, milles intervjueeritav ütles, et 10-15 aasta pärast vaatame heldimuse tagasi 2026. aastale, mil elu oli veel lihtne. Tema ennustus kõlas süngelt, sest ülihelikiirusega arenev tehisaru pimestab meid veelgi. Kui täna on keskeltläbi 10-15 inimest, kes kaotab petturitele oma kogu raha Eestis, siis 10-15 aasta pärast ei pruugi me enam üldse aru saada, kas räägime inimesega, robotiga, oma sõbra või jumal teab kellega.
Samal ajal ei ole näha erilisi arenguid noorte digioskustes. Võib isegi öelda täheldada langust baasdigioskuste kasutamisel. Seda eriti arvutivallas. Ja seda olukorras, kus kogu maailma teadmised on nii lihtsasti ja kiiresti kättesaadavad, kui seda kunagi varasemalt. Meie oskuseid neid teadmisi kasutada, aga millegipärast langevad või vahe oskajate ja mitteoskajate vahel süveneb.
Olukorras, kus võiksime senisest palju rohkem arutada, kuidas ja mida õpetada, et see oleks võimalikult efektiivne, on haridusmaastik hoopis tohutus eksperimentaallabori supikatlas, kus vaadatakse, et kui lisada supi sisse aeg-ajalt soola, suhkrut, pipart ja natukene liha ja kartulit, kas siis tuleb üle keevast ja pisut põhja kõrbevast supist hea ja maitsev toit. Selle asemel, et vürtse juurde lisada, tuleks korra supipott kinni keerata, lasta sellel settida, maitsta ning hoopis siis uurida retsepti, mille alusel see töötab.
Millele ma vihjan. Olles direktori ametis viiendat aastat, näen ma süvenevat probleemi arutlus- ja sotsiaaloskuste langusel. Liiga palju kuulen, et ma ei julge küsida ega enda eest seista. Olen arg. Kardan. Samal ajal on õppekava järgne õppimine ja tulemuste saavutamine nii mõnelgi juhul üle ootuste keeruline. Ja ka sellisel juhul on tihti olukord, kus olukord on väga paha, aega pugeda selle sama arguse taha.
Sestap ongi aus küsida, kas ja kuidas peaksime õppima ja õpetama olukorras, kus kõik abivahendid on meil taskus, arvutis läbi interneti täiesti vabalt kättesaadavad, aga infotöötlemise, arusaamise, argumenteerimise ja suhtlusoskuse julgus on nii kiiresti languses, et see hirmutab. Siin ei piisa ainult supile soola ja pipra lisamisest, et see maitseks paremini, siis tulebki alusretsept üle vaadata, sest mulle tundub, et muidu me sihime valesti ka teie tuleviku osas.
Selle supi komponendid on kahjuks ka jätkuv Ukraina sõda, keeruline majandus- ja poliitilineolukord ning palju muudki. Aga see ei tohi takistada meil siiski diskuteerimast ja otsustamast. Selle foonil on küll väga raske, aga mitte võimatu proovida ette näha kaks kuni kolm sammu. Kool ei saa jääda sotsiaalprojektideks, kus on lõbus ja tore aega veeta, vaid peab andma noorele inimesele kätte edasiste uste võtmed. Ta ei tohi jääda tugitooli istmepakkujaks, kus oodata valge ukse avamist. Mitte keegi seda sinu eest teha ei saa.
Aga õnneks on veel väga palju asju väga hästi ja seda mitte ainult õppimises. Paljud teist säravad laval, te teete häid tulemusi õpilasfirmade ja uurimistöödega, näitate oma oskuseid konkurssidel, te tantsite ja laulate hästi, te toetate üksteist õppimisel ja siis kui on raske. Ma olen teile selle eest tänulik, et inimlikkus on suuresti teil olemas. On uhke teid kõrvalt jälgida, kui olete asunud erinevate tegevuste kallale, ka huumorisoon ei ole kuhugi kadunud.
Head noored, head kolleegid!
Soovin teile ilusat saabuvat suve! Nautige, puhake ja kellel veel koolipingis vaja käia, edukat täiendavat konsultatsiooni!
Sügisel aga uue hooga edasi!
Edu meile kõigile!
