Võru Gümnaasiumi tänuüritusel esines Jüri Pootsmann
6. mail toimus Võru Gümnaasiumi aulas pidulik kooli tänuüritus, kuhu oli kutsutud õpilased, kes õppeaasta jooksul oma tegudega ja aktiivsusega silma paistnud. Kutse sai tänavu 77 õpilast. Kutsutud õpilased said kaasa võtta ka kaaslased. Kutse tänuüritusele said ka kõik koolitöötajad.
Tänuüritusel pidasid kõne õpilaste esindaja Lasse Rihard Sissas ning koolidirektor Karl Kirt. Üritust modereeris õpilane Simo Sulg.
Kõikidele kutsutud õpilastele jagati üritusel tänukirjad. Tänuüritusel astus kingitusena üles laulja Jüri Pootsmann.
Fotod: Andri Tallo
Ürituse kogu galerii on leitav siit.
Õpilaste esindaja Lasse Rihard Sissase kõne
Head kaasõpilased ja koolipere!
Seisan siin täna teie ees veidi nohuse häälega. Nii aga kord juhtub, kui geograafiaolümpiaadil ilma mütsi ja sallita maastikul ringi joosta.
Mul on hea meel täna teie kõigi ees seista ning õpilaste nimel sõna võtta. Tulime täna siia, et tähistada meie võrratuid saavutusi olümpiaadidel, spordivõistlustel ja muudel konkurssidel. Selja taga on õppeaasta, mille jooksul on igaüks meist tänu oma lakkamatule uudishimule, visale järjekindlusele, ja mis seal salata, tänu ohverdatud vabale ajale jõudnud 24 tunni jooksul rohkem kui mõni teine kahe nädalaga. Järgnev lause võib kõlada kui klišee, ent minu arvates tõestavad meie kogutud teadmised, oskused ja tutvused, et kõige tähtsam pole mitte tulemus, vaid hoopis see, milline teekond tulemuseni oli.
Kui meie teekond sunnib meid mugavustsoonist välja astuma, vahest isegi, nagu ütleb laulja säm, koperdama ja kukkuma, siis me areneme. Ja et kirjandusetunnist teame, et väitele ja seletusele järgneb ka näide, siis palun igaühel nüüd mõelda, kuidas tema sel aastal mugavustsoonist välja astus. Mina läksin näiteks lõpuks ometi Hopserisse ning nüüd naudin rahvatantsu täiel rinnal.
Viimast tõika silmas pidades saame meie, noored tulevikukujundajad, luua just sellise homse nagu me ise tahame. Eesti artistidel on palju laule, mis räägivad noorusest ning selle võimaluste rohkusest. Me kõik teame ju Karl Madise laulu „Ma olen noor” ning Grete Paia laulu „Päästke noored hinged”. Mind kõnetab EiK-i laul „Rõõmus”, sest see räägib sellest, kuidas me oleme sündinud ilmselt ühel parimal ajal – vaba Eesti, mängimine ja seiklemine vabas õhus, suvised väljasõidud ja kõik muu. Seega, kutsun teid üles päriselt ka noorusest viimast võtma – lihtsalt tundma rõõmu, ka väikeste võitude üle.
Oleme aasta läbi pingutanud, end ületanud ja vingeid asju korda saatnud. Samas ei tohi me unustada ka puhkuse tähtsust. Vahel on hea võtta hetk, olla omaette, kuulata muusikat, käia jalutamas või teha midaiganes, et argimöllust veidi puhata.
Tänan õpilaste nimel ka meie juhendajaid, õpetajaid ja vanemaid, kelle abiga jõudsime alati parimate lahendusteni.
Nii et nüüd naudime oma töövilju ja tunneme rõõmu sellest, et homme tuleb uus ilus päev.
Suur aitäh!
Koolidirektori Karl Kirti kõne
Lugupeetud õpilased ja koolitöötajad, head külalised!
Mul on tekkinud aja jooksul üks huvitav komme. Ükskõik, mis sarja või filmi ma vaatan, siis ma märkan aeg-ajalt nendes filmides karakterite lausete sügavamõttelisi tähendusi. Mõnedes sarjades on see lihtlabane, mõnedes filmides, kus seda esiti ei ootaks, ootamatult hea ja jõudu andev.
Nii minuga juhtuski ühel hiljutisel õhtul, kui vaatasin filmi. Film tuleb tähesõdade ehk Star Warsi filmiseeriast, kus sügavamõttelisi lauseid rääkiv meister Yoda ütles inglise keeles ühe hea mõtte – we are what they grow beyond ehk meie oleme see, kellest nad kasvavad kaugemale.
Ja siis sa istud ja vedeled seal diivanil, vaatad helendavat suurekraani ning vajutad pausile ja kuulad seda mõtet uuesti. Kui hea ja ilus mõte ühelt roheliselt kummitusmehikeselt.
Kas see polegi ühe kooli mõte? Anda endast kõik, et ühel päeval oleksid meie õpilased meist eespool, targemad ja paremad kui me kunagi olime ja jätkaksid oma õpinguid järgmiste meistrite käe all, et kasvada veelgi.
Ega see tee pole mingisugune sujuv ja sirgjooneline kiire sõit Tallinn-Tartu maanteel, vaid ikka käänuline, auklik, pingutustnõudev ja tihti ka pisut haiget tegev Võrumaa kruusatee. Mõnikord võid valesti keerata, leiad end mülkast, kuhu võib kinni jääda. Mõnikord sajab lund, mõnikord vihma ja rahet. Lõpuks oled kohal ja mõtled, oli alles tee.
Õnnestumised ja ebaõnnestumised käivadki käsikäes. Ebaõnnestumine teeb meid tugevamaks, kui oskame sellest õppida. Mõnikord on mõni kaotus palju parem motivaator ja õpetaja, kui võit ise. Ja jumal tänatud, et meist on veel keegi parem, sest siis on meil veel kuhugi pürgida ja midagi, mida õppida.
Lineaarset kasvavat edu ja heaolu siiski pole ja mõnikord ongi väga raske ja jääb pikalt raskeks. Mõnikord vajume me mustade pilvede ränkraske koorma alla, kipume liialt vinguma ja nägema pilti enda vaatenurgast lähtuvalt, tehes sellega liiga ka ligimestele, kes meie kõrval ja ümber. Kaob ära eesmärk, kaob ära mõte.
Aga see on täitsa okei, kui see juhtub, sest raskuskoormuse ning mustade pilvede alt tuleb ükskord ikka päike, mis õpetab meid ennast paremini tundma õppida ja mõistma, mis on tegelikult oluline ja kes ma üleüldse selline olen.
Julgen väita, et iga õnnestumise ja ebaõnnestumise taga on alati keegi ja miski veel, peale meie iseenda. See on meie õpetaja, mentor, sõber, elukaaslane, vanem – igal ühel oma. Sestap ei ole me kunagi siin ainult üksinda, mina ise, isemoodi, vaid alati minu sõnad ja teod mõjutavad järgmist ja ülejärgmist ja üleülejärgmist. Meie tegudel ja sõnadel on alati hind – mõnikord on see positiivne, mõnikord negatiivne. Seetõttu on aeg-ajalt hea mõelda, kas meie tegevusega loome pigem positiivsust või negatiivsust või mõlemat korraga.
Direktorid viskavad vahepeal nalja, et ah, kirjutasin mingi kõne kokku, nagunii keegi ei kuula ega pane tähele. Mina olen julgenud arvata teisiti. Ja ükskord sain otsese tagasiside oma sõnadele. Nimelt ütlesin mõned aastad tagasi õppeaasta lõpuaktuse kõnes, et suvevaheajal minge ja proovige midagi uut – tehke miskit, mida varasemalt pole teinud. Nii tuli üks õpetaja suvevaheajalt tagasi ja ütles, et oskab nüüd algaja tasemel kangastelgedel kududa! Ja ainult sellepärast, et ma kõnes ütlesin – minge ja õppige midagi uut! Vaat, kus sõnadel ja tegudel on tegelikult jõudu!
Võru Gümnaasiumil on suur ja pikk tabel, kuhu kantakse saavutusi, millega noored te silma olete paistnud. Mis siis on need märksõnad, millega meie noored hakkama on saanud? Õpilasfirmad ja tohutud konkursid ja laadad, suurepärased tulemused meeskonnaspordis ja individuaalspordis, sekka isegi Eesti meister, tohutult head tulemused piirkonna olümpiaadidelt, vabariikliku olümpiaadi võit ja kolmas koht, kooli esindamine erinevatel konkurssidel ja teadustööde võistlusel, head ja väga head tulemused õppimises ning tohutu panus koolielu rikastamisesse ja aus tagasiside.
Need saavutused ja tulemused ning panus nii kooliellu, kui väljaspool seda, ongi põhjus, head noored, miks teie üle olla niivõrd uhke ja tänulik. Te ise teate kõige paremini, kuidas need tulemused on saavutatud, kuivõrd käänuline ja auklik see tee on olnud, mis ebaõnnestumised ja õnnestumised seal sees on, aga nii eduni, arenguni jõuabki – läbi pingutuse ja raskuste. Mitte miski ei tule niisamuti.
Võru Gümnaasiumis on taoline tänuüritus omakorda tänuväärt sündmus. Head noored, olete saanud täna kaasa võtta enda lähedased, vanemad või sõbrad, et nendega koos täna siin olla ja uhkust tunda oma saavutuste üle.
Aitäh teile südamest head noored, et hoiate Võru Gümnaasiumi lippu kõrgel ja teete kõik selleks, et meister Yoda sõnad – ehk meie oleme need, kellest nad kasvavavad kaugemale, saaksid tõeks.
Tänase tänuüritusega olen ma rikkunud juba mitmeid traditsioone. Aitäh Lasse väga hea kõne eest, aitäh Simo, et täna modereerid. Aga ma lubasin koolitöötajatele, et ma rikun veel ühte traditsiooni ja seda ma ka teen.
Head koolitöötajad! Ma tänan ka teid südamest, et te noori juhendate, toetate, nügite. Õnnestute ja ebaõnnestute koos nendega. Aitate neil saada kõrgemale ja kaugemale ning olete eeskujuks. Mõnikord karmi sõnaga, mõnikord hea sõnaga, aga südames ikkagi soovite head.
Ma ei kutsu teid täna siia ette, aga te olete täna siin olemas ja ma tänan teid! Tänan hea Aare, Aivar ja Anne! Tänan hea Annely, Anne-Ly ja Argo! Tänan hea Ester, Eva Liisa ja Helen. Tänan hea Kadri, Kaia ja Kaja. Tänan hea Kersti, Krista ja Mairi! Tänan hea Maivi, Maive ja Marina! Tänan hea Marika ja Marika! Tänan hea Maris, Merit ja Oksana! Tänan hea Piret, Reet, Ruth ja Veronika! Tänan hea Silja ja Vesta! Tänan hea Ede, kel täna muideks pidupäev!
Kõikide teie nimede taga on tohutu töö ja vaev, et me täna siin tänuüritusel olla saame!
Head õpilased, külalised ja kolleegid!
Mis muud, kui elagu see vahva ja äge Võru Gümnaasium, mille sarnast ikka kusagilt ei leia!
Aitäh!
